ma olen nii nii õnnelik, et mul käivad iga mõne sekundi tagant sellised krambijudinad üle. NIIII HEAAAA! Näeksite te mu nägu :D:D:D Suu on totaalselt kõrvuni D::D:D Põhjuseid on palju, ei taha rääkida :D

Pole päris kaua kirjutanud. Eelmisest nädalavahetusest nii palju, et MURIL oli sünnipäääääev! :)
Üldiselt olen koolis käinud ja trenni teinud ja selletõttu ka viis korda rohkem söönud. Eile koolis ei käinud. Täna käisin nii palju, et tegin füüsika kt järgi, pinksi mäng ja natuke lobisemist. Nüüd olen kodus, tahan õue minna, sest välja on haigeeelt soe.
Järmine nädal on phmtselt viimane nädal koolis. Kindlasti ei tekita veel aastaid koolipinki nühkivate inimeste jaoks see "viimane nädal" mitte mingeid emotsioone ega mõtteid. Aga mul on küll päris segane olla. Mõelda vaid, et MITTE IIALGI ENAM ei toimu minu jaoks enam mitte ühtegi tundi. Olen 12 aastat ärganud hommikul vara üles, läinud kooli, suhelnud õpetajatega, õpilastega, teinud koduseid töid, harjunud selle kõigega. Aga nüüd on see kõik läbi. Seda ei tule enam MITTE KUNAGI. Ma ei taha, et see läbi oleks. Need inimesed, ruumid ja kõik muu on nii armsaks saanud, see on nii loomulik ja käib mu elu juurde. Ja nüüd järsku FAKING KÕIK NOH, cmn..