Täna läksin hommikul ilusti kooli ja koju alles siis, kui tunnid läbi olid. Käisin korvpallitrennis ka.

Ma pole kunagi ennast milleski nii süüdi tundnud, kui praegu. Tahaksin kõike muuta, olematuks teha. Mitte ainult sellepärast, et omal hing puhas ja süda rahul oleks. Rohkem ikka sellepärast, et teisi kogu sellest jamast eemal hoida ja päästa. Ma ei taha olla paha, ma ei taha kellelegi nii teha. Sisse sulada, kõik perse keerata ja kaduda. Aga hilja juba. See süütunne tapab mu.