Mul on selline jama, et mul oleks uusi asju vaja, aga sama kähku nagu ma mingisugusesse poodi sisse vupsan, ruttan ma sealt kohe tagurpidi välja kah. Ma ei taha siit Eesti poodidest midagi osta, sest siis ma sulandun automaatselt massi. Ma ei ütle, et ma erineda tahan, sugugi mitte. Aga ma olen selles osas pisut paha, et ma olen väga trotsiv paljude asjade suhtes. Mulle ei meeldi võtta sama seisukohta ja arvamust, mis on enamikel, ma olen kohe risti vastu. Ma ei lase endale meeldida asjadel, mis meeldib kõigile. Võib-olla on seda pisut keeruline mõista, sest see mida silmas pean on pisut sügavam. Mitte see, et kõigile meeldivad ju mandariinid, minule ei meeldi. Muidugi mulle meeldivad mandariinid. Ja see ei ole ka pirtsutamine ega pahatahtlikus.
Mõnikord on nii, et kui on näiteks mingi film, näitleja, artist, keda paljud ülistavad, siis mul tekib väike vimm selle/tema vastu. Mulle ei meeldi, et on mingisugune üles haibitud kes/mis, ning inimesed lähevad oma kiidulauluga liiale ega teadvusta endale, et tegelikult asi ei ole nii metsikult vägev, ilus, vinge, parim kui neile mõelda meeldib. Pigem on see asjade suhtes, mitte inimeste. Aga on ka inimeste suhtes.
Igaljuhul, tagasi riiete juurde. Hetkel mõtlen üpris kitsalt, nt talvesaapad ja -jope. Mitte Sportlandi O´Neali ja Columbia staff, vaid midagi kenamat. Aga ma ei suuda osta. Kuidas ma peaksingi, kui igas poes on need tüüpilised mustad pikad vööga joped. Mul ei ole nende vastu midagi, ausalt. Aga linnas või maal kõndides, vahet pole, on vähemalt pooltel selline seljas. Mis kõige hullem, need kõik on musta värvi ka. Must on mu lemmik, aga kui peaaegu kõik, kes mu ümber on, kannavad musta pikka vööga jopet, siis ma ei taha osta omale seda. Kui mul selline kodus olemas oleks, ma usun, et ma kannaks seda. Aga see ostmise moment on kõige hullem. Mul on peas vaid küsimus "Mida sa teed, on sul tõesti sellist vaja?". Mul on tunne, et see on nii tavaline saast, iga mats kannab seda. Mul hakkab rahast kahju, ostan suure raha eest mingi musta puhmaka, mis tegelikult polegi mitte midagi.

OOO, kas pole tuttav?






Täpselt sama, isegi hullem lugu on ka saabastega. Kurat, ma ei taha neid kõrge säärega madala tallaga jalavarje  ja sarnaneda poole Eestiga. Nii fucking tüüpiline ja igav. No ja ilgelt moodne ka siis.. täiesti ajast ja arust, muu maailmaga võrreldes. Mulle meeldib tohutult Londoni tänavapilt. Naised riietuvad nii erinevalt ja nii ilusasti. Rahva ja pindala suurust arvestades on see muidugi loogiline ka, aga no ikkagi.. Seal on palju rohkem valikut. Poodi sisendes ei oskagi algul mitte midagi peale hakata. Vaatad lihtsalt ringi ja mõtled et no kust peaks pihta hakkama. Nii palju erinevaid stiile, mida pole varem näinudki. Mitte nagu Eestis, et lähed poodi, ostad Vera Modast need "nagu ikka" teksad ära, valid ühest reast 10ne samasuguse saapapaari vahel ja oledki valmis. Aga seal ei suuda valida, et millist sorti riideid peaks üldse vaatama hakkama. Ei saa ju kõiki erinevaid võtta. Ja siis peab valima, kuid kõik on omamoodi lahedad. Ma olen teemast nii kõrvale kaldunud, aga okei :D
Alles käisin ju Londonis, oleksin võinud osta. Aga sellise lühikese ajaga ei jõua ma midagi valida, kuid tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud midagi ikka võtta. Kindlasti etem, kui kuskil Kristiine keskuses sorada ja pead vaevata.
Igaljuhul, väga oleks vaja osta, aga vot ei taha sellised asju osta. Ja tavaliselt mul lihtsalt jääbki ostmata! Samas saan ma aru, et asjad lihtsalt on nii ja polegi midagi teha, pole mõtet vinguda. ELU ON SELLINE!!! Tuleb leppida sellega mis on :D NOOT! Ah, ma ei tea ise ka enam.

*MULLE EI MEELDI ÜLDSE SHOPATA!! See on üks vaevalisemaid tegevusi minu jaoks. Eriti üritan ma vältida neid poode, kus peab tuhlama. Kurat, kõik on tihedalt üksteise kõrval ja siis ma pean oma sõrmekesi liigutama ja üritama sealt midagi leida, või siis on kõik ühte hunnikusse visatud ja kas mul peaks siis tekkima tunne, et ma tahaksin mõnda riideeset sealt omada, õudusteõudus!! Okei, paar asja ripub üle käe, lähen siis sinna proovikabiini.. Kitsas, palav.. ajan kuidagi need asjad selga, kurat vale suurus, MINE NÜÜD OTSIMA, ET KUST MA SELLE RIIDEJUPI ÜLES KORJASIN!? Riietuskabiin on nii võrd väike ja vähe ruumi, et ma ei näe õieti kuidas see mul seljas passib.  Siis mõtlen, et äkki teises poes on odavam ja ilusam ja kas mul on üldse seda vaja!!?? Sokutan asjad kuhugi ja lähen minema.
Mulle sobiks, kui keegi tooks asjad koju, ma panen need selga ja elu ongi ilus.
Aga teate mis mulle meeldib, mulle meeldib teistega kaasas käia, kui nad poodlevad. Mulle meeldib teistele valida, soovitada, õiget suurust tuua.. väga kummaline, aga nii see on :D Ainult, et Taivoga nii meeleldi shopingule ei lähe. Tema tähtkuju on väga täppis-KAALUD: Ta ei tea mitte kunagi mida ta tahab või ei taha.
Ma ostan selle!? Noo, osta. Sulle ei meeldi? No ma ei tea, normaalne ju. No ostan siis v? No JAA, osta juba, ilus noh. Ei aga äkki ma ikka ei osta seda, äkki leian mujalt parema? No okei, ise tead, lähme vaatame edasi. Aga tegelt mulle ikka nii meeldib see, ma ostan!? JAH OSTA, väga ilus on. Mh, sulle ei meeldi ju? Ma ütlesin, et väga ilus on, OSTA ÄRA JUBA JA LÄHME MINEMA! Mm, no okei ma ostan. Sõidame siis poest koju vms, siis Taivo mõtleb ja ütleb: tegelikult mulle ikka ei meeldi see, ma poleks pidanud seda ostma, natuke suur on ka.
JESSSSSSSS!

Kirjavigade pärast sorri, kell on 2:48 öösel :)