Pühapäeval koristasin peaaegu terve päeva. Väljas käisin ainult nii palju, et õhtul Taivoga jalutamas. Esmaspäeval polnud absoluutselt ärkamisega raskusi, hops üles ja kooli. Koolis oli muidugi tore, õppimislainel polnud kahjuks üldse. Kehkas on niikuinii pidu ja pillerkaar, ajaloos tegelesin enda pildistamisega ja teistest tundidest ei mäletagi ma midagi. Kuid lõpuks väsisin ma täiega ära, bioloogia tunnis olin nagu laip, kell kolm koju.
Õhtul käisime emmega jalutamas, kell kümme mõtlesin et viskan korraks pikali. Ärkasin kell neli öösel korraks üles, sest väga ebamugav tunne oli. Olin nätsuga magama jäänud. Kusjuures, ma mäletan, et vahepeal korraks ärkasin ja mõtlesin, et peaks nätsu kuhugi ära panema. Ma ei jaksanud ennast liigutada, üritasin mõelda, et kuhu saaks kõige lähedamale selle sokutada, aga mõtlesin nii kaua, et jäin magama. Kui kell neli ärkasin, siis oli seda nätsu igalpool. Panin tule põnema, juuksed oli koos :D Võtsin sahtlist käärid, lõikasin mõned tutid maha, peale magamise ei hoolinud ma tol hetkel millestki. Keerasin magama ning ärkasin peale kella 12 päeval. Äratuskellast polnud jälle mittemingisugust kasu. Aga ma ei mõista seda, et miks mu ema mind kunagi äratama ei tule. Ta ärkab enne mind ja me lähme kodust peaaegu alati samal ajal välja. Kui lähen bussiga, lähen natsa varem. Kui emaga, siis samal ajal. Kui Taivoga, siis hiljem. Ta ei ava minu toa ustki, vaid läheb lihtsalt tööle, kammoon. Ma olen talle öelnud, et miks sa ei ärata mind. Siis ta ainult ütleb, et kust tema teab, et kas mul oli plaanis kooli minna või magan niisama. Igaljuhul kell 1 läksime Krissuga ujuma. Siis õhtul käisin raamatukogus, võtsin portsu lugemist. Nüüd peaksin õppima hakkama, aga ma tunnen kuidas mu silmad vaikselt kinni hakkavad vajuma.