Iga päev selle ei mõtle ja polegi mõtet mõelda. Aga.. ma võtan seda elamist ja elus olemist nii iseenesestmõistetavalt. Aga nii kõle tunne tekib, kui mõelda sellele, et homme võib see kõik otsa saada, võib juhtuda, et homme saan ma läbi mingisuguse lolli juhuse surma. Sa ei tunne praegu selle lause tähendust, ma tean. HOMME sind enam ei ole. Mitte 60 aasta pärast, vaid täiesti kohe-kohe, mõne tunni pärast.
Täna istun ma oma kodus, pean plaane, mõtlen sellele, et mis saab ülehomme ja mis poole aasta pärast. Teen, toimetan, valmistun eksamiteks, ootan punkte. Aga ei mõtle kordagi sellele, et võib-olla ma ei saagi minna sellele internetilehele, sisestada oma andmeid, vaadata oma näruseid punkte. Võtsin praegu sellise näite, aga tegelikult on iga asjaga nii. Kõik see, mis mind iga päev ümbritseb, iga mu tegu ja sõnu, kogu elu - kõik tundub nii kindel. Aga see on haige, kui faking ühe pisikese hetke jooksul see kõik läbi võib saada. Seda ei oska oodata ega karta. Ma arvan, et ma lähen koju, kallistan oma ema, räägin oma sõpradega, teen kõike seda, mis mulle hea ja armas on. Aga juhtub hoopis nii, et ma ei jõua koju, ma ei saa öelda oma lähedastele, mis mul teel nende juurde mõtteis oli. Ma ei saa öelda, kui olulised ja head nad mulle on. Võib-olla olin kellelegi sitasti öelnud, või tema mulle. Me ei saagi neid asju selgeks räägitud. Iga päev juhtub igasuguseid õnnetusi ja muid juhtumeid, mis lõppevad kellegi surmaga. Kuid see tundub nii kaugel ja absoluutselt mind mitte puudutavana. Ei tule selle peale, et iga hetk võib see juhtuda minu või mõne minu lähedasega. See tundub võimatuna, et juba tänu õhtul võib heliseda mu telefon ja keegi teatab mulle, et mu mu ema enam pole. Elu ja surma vahel on pole mingit seina, üleminekuaega, leppimis-ja harjumisvõimalust. Üks hetk on ja teine hetk lihtsalt mitte. See on midagi, mis võib kaduda ja lõppeda kõige kiiremini üldse. Väärtustan ja olen õnnelik iga hetke üle, mil ma saan nautida kõike seda, mis on mu ümber. Proovin inimstele, keda armastan ja kellest hoolin, pidevalt meelde tuletada, kui palju nad mulle tähendavad ja väärt on. Sa praegu loed seda, sul on plaanid, mõtted, soovid, unistused. Kahe minuti pärast pole võib-olla enam midagi. Ära ole paha, ära tülitse, ära tee midagi, mida sa pärast kahetsema pead. Hoia inimesi enda ümber, näita, et sa hoolid ja armastad.
Seda kõike on tegelikult võimatu sõnadesse panna, seda peab tundma. Peab ise tundma ja tajuma, kuidas kõik ühel hetkel läbi on. Kes seda tunneb, see teab kui faking jõuetu ja mõistust piinav tunne see on.
Kui ma seda teksti lihtsalt loen, lasen silmadega üle, pööramata erilist tähelepanu, siis ei teki ka minus mingit emotsiooni. Tuleb tähele panna igat sõna ja asetada ennast sellesse olukorda ja mõelda nendele tunnetele, mis sind siis valdavad, rahulikult.
Miks ma olen?
No comments:
Post a Comment