Istun laua taga ja mõlten, et kas kirjutada midagi või mitte. Viimane variant on ideaalne aga miski sunnib pisutki trükkima. Mul on paha olla, tegelt ka. Hommikul (ega see päris hommik ei olnudki enam, natuke enne lõunat), kui ma mahla pärast suurde tuppa venisin ja pearinguluse pärast hetkeks diivanile vajusin, arvas ema, et just praegu oleks hea, kui ma Itiga jalutama läheksin. Iti ( ema venna laps) on reedest meil. Mõtlesin, et mis seal ikka, ehk värske õhk teeb head, käisime mängumaal ja jalutasime Voka vahel. Polnud just kõige parem mõte. Praeguse pasa olukorra põhjustajaks pole muud kui eilne õhtu. HAHA, ei normaalne läbs :D