Mul oli täna seitse tundi. Peale seda hängisin niisama koolis ning peale nelja läksin muusikakooli. Seal läks üpris kiiresti. Natukene aega passisin, siis andis õpetaja uued noodid ja ütles, et täna harjutaksin ja homme siis tegeleme asjaga. Läksin saali. Vene ütles, et tavai mängime 33. Seis oli healjuhul 12:6 (minu kasuks ), ent vabaviset visates olin ma äkitselt pikali maas. Hüppeliiges!!!, sealne piirkond vähemalt. Täiesti ulme, kui närvi ajab. Miks mul peab koguaeg juhtuma.Ma isegi ei jooksund ega midagi, ma lihtsalt viskasin ja hüppasin kergelt. Kohe alguses oli väga valus, aga kannatatav. Vene ja Leo arvasid vist, et ma teen nalja ja nsma kergelt nikastasin. Ma ei saanud astuda, rääkimata edasi mängimisest. Passisin seina ääres ja mõtlesin mida teha. Leo paneb: " ära nuta, ära nuta". TÜ*A ma ei nutnudki :D:D Mul on liiga palju igasuguseid asju juhtunud, et see mind ulguma ajaks. Ja et nägu ja silmad imelikuks kisuvad on igati loomulik sellise asja juures. Igastahes tuli Taivo mulle järgi ja läksin koju. Veel natuke aega tagasi oli nii nii vastikult valus. Isa tohterdas, küll pani ühte asja ja teist.. Vahepeal oli juba päris hea, aga nüüd jälle piinav. Mul juhtub koguaeg, tavaliselt mul nii õnnelikult ei lähe, peaksin vist praegu rõõmus olema. Samas, ei tasu enne õhtut hõisata, kes teab mis paari tunni pärast saab.

• Mul on kombeks võtta pihku juuksesalk ja punuda sinna otsa väga tugev punupats. Hästi kõva ja täiesti juuste otsteni välja, nii et see on nagu jääpurikas ning ei tule lahti ka. Tihti unustan ma ära, et seda tegin ning nii ta mu ülejäänud juuste sisse ära peitub ja seal sasib ja ei tea mida teeb. Ja kui ma siis lõpuks korralikult juukseid kammima hakkan, tundub parim variant see pundar lihtsalt ära lõigata. Aga sel juhul ei oleks mul enam juukseid peas.