"Ah, need viinamarjad ongi niikuinii hapud"

Miks inimesed loobivad nii mõtlematult sõnu? Miks inimesed varjavad oma tegelike tundeid? Üks mölakam kui teine. Milleks rääkida kellestki kohutavalt halvasti, kui tegelikult nii ei arva. Räägid teistele temast igasugu jutte, sul on hea meel kui teisedki tema vastu on ja tast halvasti arvavad. Otsid temas vigu. Teed igast ta valest sõnast või sammust suure numbri, pead idioodiks. Naeruvääristad, põlgad. Tahad, et tal sitasti läheks, et ta saaks teiste ees häbistatud. Miks? Sa oled kade, sa oled tohutult kade, et sa ei saa temaga koos neid faking vigu teha. Su tegelik soov on iga hetk temaga olla, naerda, mõtteid, vahetada, muljetada. Sa ei saa seda. Et enda hingevalu leevendada räägid totrusi. Nii haledaid, kohutavaid, julmi. Jutu järgi on see inimene su jaoks maailma lollim ja halvim, vihkad. Kuid kui ühel päeval avaneb võimalus, et ta taas sinu kõrval on. Mitte muidugi sellepärast, et ta sind kalliks peab, vaid lihtsalt näiteks on ta elu igav ja veereb allamäge. Siis sa lihtsalt sööd oma sõnu. Sööd on vähe öeldud, õgid, nagu "sada aastat" näljas olnud paks vanamutt. Reaalsus koidab. Sa oled koguaeg tahtnud ta sõber olla, tegelikult pigem mingit sõprust mängida. Räägid teiste kohta sama, saad justkui asjast aru. Kõik see näitemäng oli lihtsalt sellepärast, et ta ei tahtnud sind, ta pidas teisi sinust hulga paremaks, ta ei väärtustanud su sõprust. See kõik on kindlasti ka praegu nii. Ta lihtsalt on sinust targem, sa oled niivõrd loll, tema kasutab su naiivsust ja tühja ajukolu ära. Su sõnad on puhas pask, sa ei tahtnud et teised su üle naeraks, kui sind üksi jäeti. Tõesti, vist on lihtsam öelda, et "ah, nkn on pask, ega ma ei tahagi". Mina nt pole selline, ma jään enda seisukohtadele kindlaks ja üldiselt ma ei viitsi endale koguda suhteid selliste inimestega. Oma lollus, omad vitsad. Närve raiskav on hiljem mingit mõttetut halamist kuulata. HAPUD VIINAMARJAD. Edu!